ning ühineda hetkeks Pesa luuletajate mõttemaailmaga. Kohal oli Aarne ja loomulikult ka pesaliste oma ja hää- Grete.

Lauakese katsid Kohvieri tee ja kohv. Grete küpsetas juustukange, Katriin keeksi ja Nele Laimi ja kodujuustukoogi:P

Kohaneda aitasid KAPP ja UK Suureks abiks oli ka Homeart

Rohkem pilte leiad SIIT

JA NII SULGUSKI KUNSTIPESA

Avamine algas meie jaoks juba hommikul, kui panime veel viimased tööd üles ning korrastasime ruumi. Külalised saabusid juba varem (esimesteks Vabalava tüdrukud) ning kogu olustik muutus kodusemaks-hubasemaks.
Kohale tulid elav muusika ja saržijoonistajad.
Näituse ajal aga mängivad nende artistide lood:
Kuna meie, Pesa, peame lugu heast toidust, ei puudunud seda ka meie isetehtud papp-laualt. : P
Külalistele eraldatud must sein aga täitus juba avamise ajal usinasti heade soovide ja ilusate joonistustega. Aitäh kõigile. : )

Näitus on veel avatud 22. maini!!

Homme-homme-homme meie näitus!! : )

näituse, kus esitleme noorte loomeinimeste kunsti – nii maale, fotosid, muusikat kui ka skulptuure. Otsime veel fotograafia ja muusika inimesi, kes on huvitatud andku endast märku.

Täpsemalt avaürituse kohta saab teada järgmisest postitusest.

Kohtume Rotermannis!

Võtsime luubi alla ka noormees Rauno Kivi. Temalt saadud vastused leiad just siit alt

Kes ma olen?
Eelmise aasta juunis kirjutasin enda kohta nii:
Meeldib romantika ja vihm, eriti viimane, vabal ajal puhun seebimulle vanalinnas või panen elu kirja, armastan nalja teha, eriti sõpradele, naudin kohvi ja teed ja kohvikuid ja teid, mida mööda saab jalutada, eriti salapäraseid teid.
Ega ma rohkemat oskagi praegu öelda. Tead, unistada, jah, unistada meeldib kah.

Kuidas kirjutan?
Meeldib paberile usaldada oma sõnu. Selleks on siis märkmike ostetud, vistist liiga palju isegi. Kirjutan enamjaolt õhtuti/öösiti, sest siis saabub vaikus ja väljas sadavat vihma on pimedas raskem tabada.

Tsitaat

“olemas ei
ole tarvis
olla

olemas
lihtsalt
ollakse”
(Jaan Kaplinski)
See mu peas kummitab ja eks Ta mind kõige enam mõjutanud ole kah.

Küsisin ka, et mis teda kirjutama paneb..
Mõnikord on pea, keha, hing mõtteid täis. Siis kirjutangi need üles, et saaks endalegi selgemaks, hakkaks kergem ja et saaks magama jääda.

* Kes sa oled?: Ma olen muusik. Poiss. Allakäigu ootaja. Üks viimseid baltisakslaseid. Üks kahest heast eesti pätt-muusikust.

* Miks hakkasid kirjutama?: Mida targemat mul siis teha on? Valmistuda eluks ja õppida, et unustada ja meenutada?

*Kuidas kirjutad: Kirjutan siis, kui mul tuleb mingi mõte või kui mul on tunne, et mul on kohustus seda teha. Sinna kuhu juhtub: laua peale, käepeale, tapeedile jne. – neid siis kui märkmik on kaugel eemal.

*Millest kirjutad?: Mõtteid ma ei kogu. Tähendab. Ma olen täiesti veendunud, et muusika (enamasti ma kirjutan pigem muusikat kui luuletusi, või siis luuletusi eesmärgil neid kuidagi hiljem lauludeks teha) ei tohi omada mõtet. Õigemini, tohib, aga nagu mind ennast ajab närvi kui keegi räägib enda kurvast elust või sellest kui tähtsad on tähtsad asjad inimkonna jaoks, jube hakkab. Tähendab: vaata mind. Näen ma välja nagu keegi, kes viitsiks midagi määravat öelda teistele? Midagi millel on kohutavad mõtted? Kui mul on mingid kuradi sügavad ideed siis ma ei topi neid luuletustesse või lauludesse, sest seal minu arust kaob enamus mõttest ära. Vähemalt minu mõtteid arvestades. Kirjutan pigem mingi paarilehelise arutluse selle mõtte ümber jne.

*Tsitaat: Tead laulu ”I’m Waiting For the Man”? The Velvet Undergroundi oma. Seal on viimased read:

‘‘I’m feelin good, feelin oh so fine,

until tomorrow, but thats some other time”.

*Pilt: Süstal. Äärmiselt ebameeldiv ja toob mingit kasu ainult siis kui ebaseaduslikult  kasutada.  Nii ta ütles, veel arvas ta, et me teame ise ka milline süstal välja näeb.

*Luuletus:

Õunapuu/Sudus

Tohutult keerulised vormid,

Iga oks, iga võre – eraldi.

Nad toovad sisse mehed,

Laulvad, tantsivad, loomult vastikud.

Sekund ja minut, lähenevad surmale,

Kõik langeb fragmentidena.

Meeleheide kõikjal,

Lootusetus õhus,

Paksus, industriaalses sudus.

Muudetud odavalt tööjõuks,

Loob palju, saab vähe,

Väärtusetus lokkab.

Surmahirm, lasud.

Seletamatu segadus.

Puudub suund,

Kõik liiguvad,

Keegi ei oska teada.

Dekadent hukatakse,

Olgu ta kes tahes.

Julge rääkida, julge lõppeda.

Paratamatu närbumine,

Ükskõik, kes ka ei koputaks,

Lapsed öelgu: ,,Isa pole kodus!’’

Tema läks ära, miks jätta lapsed,

Kiljuvad, nutvad lapsed.

Küll neid juurde tuleb.

—

Šovinist, halb hing,

Tunneb kõrgemalt kui teised,

Ei lähe korda kui ta kaob,

Ei lähe korda, kui ta kukub,

Tänan meest, kes ta alla surub,

Kes ta niitis, kes ta taskusse kaotas.

Ärge minu otsa vaadake,

Mul pole vaja.

Metafüüsikud püssidega,

Seiklevad linna tänavatel,

Seiklevad, otsivad vastuseid…paukudest.

Vahivad märke,

Jõllitavad neid surnuks,

Ja siis tõmbavad kuuli rauda – minek vastab.

Meloodik nutab, räägib.

Tõstab toosti melanhooliale,

Rüüpab enda pühat vett,

Millest see koosneb,

Keegi ei tea.

Kust see tekkis,

Väidab, et rohelise kasti kõrvalt.

Groteskne vanamees,

Suur paks habe,

Meeletud silmad,

Sügavate prillide taga…suurendatult.

Mõtleb välja vulgaarsusi,

Hingab…läbi nina.

Psühholoog istub pingil,

Vaatab möödujaid,

Kõik käituvad,

Viimseni nad käituvad,

Loogil on igav,

Kõik saavad diagnoosi.

Kogu tegevus võttis päris kaua aega, sest järjehoidjate tarvis valmistatud piltide ja luuletekstide kokkusobitamine oli üsna keerukas töö. Seepärast valmis järjehoidjaid ka üsna vähe- vaid üks kolmandik 101-st sai kasutatavateks järjehoidjateks.
Muidu joodi kohvi, kuulati head muusikat ja söödi küpsiseid-õunu-kooki ning räägiti niisama juttu. : )